telik puudutas maad ent laskumine oli olnud liig järsk, lennuk kerkis ülespoole ning laskus taas. sedakorda näitas gravitatsioon oma jõudu, raudlind jäi ilusasti maandumisrajale ning reisijad ohkasid kergendatult. sest vaatamata kindlustusele ja reklaamile on ju ikka miski värin lendajate hinges et nii kõrgel ja akna taga 50 kraadi külma... ja langevarje pole. isegi piloodid ju kardavad...
ent sedakorda oli kõik hästi läind. lend H3456 oli maandund ühegi vahejuhtumita ning ruleeris juhendeid järgides terminali poole kus olid ootel kõiksugused tegelased nagu neil puhkudel ikka- politsei ja toll ja pagasipoisid ja see tüdruk kes piloodile siivutuid märke teeb.
Sal vaatas aknast välja, seisvaid lennukeid, võimalikke tiibadega kirste. sedakorda läks jällegi õnneks mõtles ta. elusalt mullakamaral tagasi.
on neid kellel nii hästi ei lähe.
trapp pandi paika ja stjuuardess seletas midagi arusaamatut. süttisid prožektorid ning eesriie läks sahinal valla. Sal istus oma istmel edasi, ei kiirustand, istus paigal kuni rüselev vahekäiguvoolumass oli mööda tungelnud, tõusis, võttis oma koti, soovis stjuuardessile head päeva ning liikus piki kiirel sammul edasi et teistele järele jõuda. kuigi see oli üsna suurt keskendumist nõudev ettevõtmine et kõik loomulikult välja paistaks, oli ta siiski priima näitleja, oma reputatsiooni väärt. kursuse roos nagu teda pisut tögamisi ka oli kutsutud. ent aastad olid näidand et oli tõepoolest sest puust millest tahutakse parimaid näitlejaid ning pikaninalisemaid pinokkioid.
võitles kätte oma helesinise kohvri, tänas noormeest kes selle lindilt maha tõsta aitas ja liikus tasahilju väljapääsu suunas.
kui miski jama peaks tulema siis on see nüüd, mõtles. pelgalt sest ideest läksid jalad nõrgaks ent ei näidand seda välja. viimselt seisnes asi professionaalsuses. tuli näidelda, ei midagi muud. ja seda Sal oskas, teadis mida peab tegema. ning et tualeti kasutamine on sel puhul täiesti loomulik ning ei ärata kahtlust.
/---/
siis avanesid uksed ja oli vastutulijate ees. see oli alati veider kogemus, olla silmitsi rahvamassiga, inimestega kes on tulnud vastu oma kallitele, ärevil, rõõmsad taasnägemise üle. vaatamata teadmisele et keegi teda ei oota, lasi ikkagi silmadel lootusrikkalt ringi käia. oli palju kaasreisijaid kes tegid seda simuleerimise mõttes- no et käituda nagu need teised keda tõepoolest oldi tuldud vastu võtma, tahtmata näida luusereina. või siis alateadlikust soovist et keegi ikkagi oleks. Sal tegi täpselt sedasama. sest nii nägi ette stsenaarium.
kõndis oma kohvrit vedades lambamoodi edasi mööda ettemäärat ning piirat rada. siis: kaks politseivormis tegelast omavahel eilsest jalgpallimatšist lobisemas, neist mööda ja oligi lennujaama hallis. jäi seisma ning vaatas ringi.
kõik oli suur ja lärmakas. karjuti, kisati, sosistati, liigutati, niheleti, joosti, lontsiti... hästi kirev ja sagiv rahvahulk.
Sal tõstis pilgu ülespoole, kuhu tavapäraselt paigutati viiteid et mis kus on. nägi üht bussi- ja teist rongipildiga; kuna mõlemad osutasid samasse suunda siis järgis juhatavaid nooli. läbis halli, vahekäigu, mõned uksed, klaastunneli ja oligi värske õhu käes. ajas pää kuklasse, hingas täiel rinnal sisse, innuga, nagu tahaks enesesse hingata kogu ilma. liikus ukse eest natuke eemale, omaette nurka otsides. see polnud nii keeruline, enamus liikus mööda otsesemat teed peatuste suunas ent seina veeres olid vaid mõned üksikud suitsetajad. leidis hea koha, paigutas kohvri seina- ja sambavahelisse nurka, istus sellele, õngitses taskust sigaretipaki ning sellest omakorda sigareti, pistis selle suhu, paki tasku tagasi, kobas mööda külgi, tiris teksakate taskust mihkli, süütas sigareti.
sulges silmad ja suu, ei lasknud välja tubakavingu. tahtis võtta seda viimset, lõplikku. ent mitte meeleheitest vaid puhtast joovastusest. elusolemisest. ilusast mängust. adrenaliinist. õnnest et pole kaheksakümne kahe aastaselt vangistet nelja seina vahele ühes dementsete debiilikutega kes päevast päeva aina sama kordavad, keda tuleb pesta ja kasida ja lusika või siis voolikuga toita... ei, elu oli ilus ning jumalad ta vastu soodsalt meelestet.
avas silmad ning otsis käekotist gPhone. Salil polnud küll eriliselt selgepiirilisi religioosseid veendumusi, kõige enam selle moodi oli tema kõigutamatu usk Google Inc geniaalsusesse. seetõttu oli ta ka Androidi tulihingeline pooldaja. kodus oli tal sahtlis ilusasti kokkupandult ootamas isegi Google logoga aluspesu. tehnoloogia oli ajaga siiski kõvasti arenend ja need vidinad ka muutusid aina veidramaks, tõsi et teinekord hõlbustasid elu ent... võibolla olen liig vana taoliseiks asjuks? irvitas sisimas, vedas küünega piki ekraani ja nägi muu porno vahel smsi.
see oli aadress, täpselt see mida võiski arvata. ja kellaaeg mis oli midagi uut, harjumatut ja ärevusttekitavat.
sest ealeski polnud lastud Salil oodata, ikka pigem see et mida varem seda parem. kuid mis seal ikka. vaatas kella, aega oli poolteist tundi. piisavalt et sõita linna rongiga ja mitte taksoga.
ning sisendas endale et pole mingit mõtet enneaegselt muretseda.
/---/
autod bussid inimesed mustad valged sorry ebamäärased päike linnulaul 哨哢問 inimhulga sahin paabel nein salaam coño oye-te-lo-chupo-por-diej-euroj mootorratas teine veel tuvid jalad no se puede
/---/
kohvrirattad jõnksutasid käsivart mahapandud plaatide rütmis, see oli igas linnas sama. erinevus võis olla ainult sageduses. frekuentsia võiks olla päris lahe kasutussele võtta mõtles ja muigas omaette, mõeldes keelepuristidest tuttavate põlglikeile ilmeile kui ta sellise toorlaenuga lagedale tuleks. alati leidus neid end jumalaile eriliselt lähedasekspidavaid tüüpe kes end ühe või teise asja valvureiks pidasid ning jätsid mulje nagu kuseksid ülejäänd inimkonnale lihtsalt pähe. kõrgelt, kaarega, vihaga kõikide teisitiolijate ja -mõtlejate vastu. olid uskujad, kindlad oma veendumusis sest kreedod olid viimselt nende olemasolu kvintessents. maakeeli- elu mõte ja arvudes väljendatult 42 muidugi. oleks kadund idee, oleks langend kokku ka keha ja jäänd vaid tühi rattarumm ja luuavars halvemal puhul. Salile oli alati tundund 42 palju parema variandina kui kõik muu ent respekteeris teiste arvamust.
tüdis siis enesele tee tegemisest üsnagi sihitult tunglevas rahvasummas ning, kõrvaltänavat märgates, pöördus sinnapoole. jõudis vastutulijate vooluga võideldes viimaks tänavasuuni, eemale peavoolust.
vastupidiselt Rambla keevale katlale polnud sel tänaval ainsatki hinge. uriinist lehkavad kiviplaadid kadusid salapärasesse hämarusse mis oli pigem kutsuv kui ähvardav, mõlemal pool kõrgusid konarlikud majaseinad; vaatamata keskpäevale oli õhtune kanjonimeeleolu, pisut klaustrofoobiline, kuivav pesu lehvis naivistlikult sinitaevas. pildis oli teatud vastuolu.
Rambla lärm ning sagimine kadus äkitselt nagu noaga lõigatult. Sal jäi ootamatust muutusest rabatult seisma, vaatas tagasi ent kõik oli nagu võis oodata. inimesed, Rambla, olid omal kohal. ainult et kõrv ei eristand ühtki heli. kas tõesti jetlag? võitles hetkelise paanikaga. võis olla, lend oli olnud pikk ning kurnav. hea et lennujaamast lihtsalt tulema sai ja üldse.
pani kohvri hetkeks maha ning läitis uue sigareti. aega oli veel pool tundi.
tõmbas sügava mahvi.
kuid tegelikult ei peaks ta olema hoopiski siin ju. ning igatpidi on parem variant minna ja teha üks kohvi, suur ja piimaga. americano, nagu nad siin ütlevad. sirutas käe kohvri järele, astus Rambla suunas ja ühtäkki oli taas elu teljel. tema ümber käis elu. tutvuti, tülitseti, armastati, surdi. müüdi linde, lilli, hašišit, kokaiini, seksuaalteenuseid, neere, emasid. kisati, karjuti, anti signaali, anuti, sosistati, röögiti... no mida põrgut! mõtles endamisi. pööras siis Liceu juurest Ravali suunas, viskas pooliku sigareti sillutisele ning sisenes esimesse baari mis ette jäi.
- buenas, un americano porfa, cuando puedes
- enseguida, guapa
nii lihtne see ongi, suhelda. vaja läks laias laastus ca sadakond sõna ja ülejäänu eest hoolitses blondiini vastuvaidlemist mittesalliv passiivne agressivsus. mehed, mõtles, on ehk tõepoolest sitapead. aga kuniks nad on nii lihtsalt manipuleeritavad siis olgu.
tegi baaripidajale ilusaid silmi kohvi toomise puhul ning läitis uue suitsu. tegelikult polnud sugugi tahtmist suitsetada. isegi natuke vastik oli. ent sigarett andis nagu miskitsorti ettekäände, õigustuse miks ta siin on, niisama aega surnuks lööb ja teatud iseseisva naise salapäragi. nagu see oli kolmekümnendail aastail. nii et sigaret oli täiesti õigustet ses olukorras. osana glamuurist mida ei tohtind kaotada.
võttis lonksu ja vaatas ringi. tegu oli tüüpilise Barcelona vanema põlvkonna baariga milliseid enam õieti polegi. sellised kitsad ja piklikud, kus on külmlett ja baar ning kus üksteise seljas elamine on stiil, suitsust sinakas, pruunikad keraamilised plaadid, natuke Franco hõngu. kus mõeldakse senini peseetades. tüüpiline kuuekümnendail sisseseatud perekonnaäri mida siis perepoeg edasi peaks pidama. kuigi too on tõenäoliselt "õppimas" ja nii ei jäägi vanal muud üle kui töötada. või ehk vastupidi, see ongi tema lõbu, elu unistus ja mõte, isiklik 42. nii üks kui teine on võimalikd nentis endamisi ja kustutas sigareti tuhatoosi.
vaatas kella. puudus vaid veerand tundi. oli aeg liikuma hakata.
maksis, liikus edasi Ravali suunas. leidis tänavanurga. kontrollis. GMaps väitis et on õigel teel.
ümbruskond oli muutund, see polnud enam Rambla eksklusiivne turistidest kihav piirkond vaid slumm, pakistanlaste, marokolaste, venelaste, kõikvõimalike sisserändajate geto kust kohalikud (kel vähegi õnne) juba ammu jalga lasknud. kus võid leida mida hing ihaldab- ja mida räpasem on hing seda kallimaks läheb iha rahuldamine- või siis kaotada oma elunatukese sest teinekord puhuvad sellistes paikades tuuled mille mõne eluküünla kustutamine täiesti ükskõikseks jätab.
nii. number 16. 2º 2. vajutab nuppu.
- ¿quién es?
- Sal, vuelo H3456
- vale, ¡sube!
ukselukk klõpsatas lahti. Sal tirib oma kohvri paarist trepiastmest üles ning siseneb kõrgesse kaarjasse koridori. vitraažaknaist paistab sisse päikesikiiri ning tolmukübemed mänglevad neis süüdimatu rõõmuga. põrandaplaadid on pandud nurga all, peale laekaarte valitsevad kõikjal rombid ja diagonaalid, nüri- ja teravnurgad. Salil käis judin üle selja. see kõik meenutas liigagi Borghest, tekitas kuidagi õõnsa tunde. aga liikus edasi sajandialgusest pärit lifti suunas. vajutas nupule. ülalt kostis kolksatus ning mootori urin, kabiin laskumine võreseina taga oli sujuv ja nähtav. Salile meeldisid vanaaegsed liftid mis polnud suletud läbipaistmatusse šahti. nagu ka omaaegsed autod, grammofonid, absint ja riietumisstiil. kuigi need olid asjad mida ta eelistas sekelduste vältimiseks omateada hoida.
teine korrus. uks on juba lahti ning ukse vahel turske pakistanlast meenutav mees.
- ¿Sal? küsib
Sal noogutab ja naeratab endamisi, nähes mehe ilmet. selles on üllatus, milliseid jumalikke olendeid on Looja taeva alla loond et mehel huvitav oleks ja taipamine et see võib olla ometi võimalus ejakuleerida nisuvärvi juustele. sest ilmselgelt on tegu uskamtuga, eurooplasega, prostituudiga. mida võib kasutada oma himude rahuldamiseks sest just selleks on Taevane ta loond. lükkab ukse enam avali, Sal siseneb ja pühib ühtlasi õlalt Kharimi käe.
Kharimile selline asjade käik muidugi ei meeldi ent ta teab et ta tunded selkohal pole olulised; üritades olukorrast esialgu väärikalt välja tulla osundab Salile tualettruumi. eks hiljem näis mis saab. Sal siseneb, igaks juhuks kohvriga, ja paneb ukse riivi.
algab kapslite väljastamise tülgastav ja vaevarikas protseduur.