õhtul oli juba selline imelik eelaimus et unega pole just hästi, et ees ootab jupp aega vähkremist sest und lihtsalt ei tule, ebamäärane rahutus vaid. sättisin end siis miskit filmi vaatama et see aeg võimalikult valutult mööda saata.
No Country for Old Men- alustuseks siis laineidlöönd Bardemi kõrvalosa. sellest on niigi palju juttu olnud, tegu säärase filmiga milles lugu on nagu juhuslik, õhku rippumajääv. kus jutustus pole nii üheselt sirgjooneline kui arusaadavuse huvides võiks olla. mõneti haige on see lugu ent just selles võlu peitubki. psühhopaadist mõrtsukmees osutub üsna loogiliseks ja kindlate vaadetega meheks, viimselt võib selleks saada kes iganes. üsna meediv on et tavapärane hollivoodlik rollijaotus kus peategelane on moraalselt kindel ning tema vastane pelgalt omakasust ajendet ahne tõbras on pööratud- et just psühhopaat tegutseb mingite vaid talle arusaadavate moraalinormide järgi ning et niiöelda peategelast ajendab vaid iha paari miljoniga jalga lasta. aga ei saa just öelda et oleksin vaimustusest kiljund.
Rise: Blood hunter- järjekordne vampiirikas. viimasel ajal on neid nii palju nähtud et hakkab juba pisitasa üle viskama kogu see libasurnute teema kes lisaks muule on verejanulised, lasevad ringi pimedates urgastes ja on kuidagi veidrad tüübid, siia kuuluvad ka kõik need kes miski viiruse tagajärjel värdjateks muutund. nagu muud teemat enam polekski. ja õudukad pole mulle kunagi eriti meeldind. see lugu on sutsu erineva suunitlusega siiski, Gutierrezel on õnnestund hoida üsna hääd tempot, igav nüüd küll ei hakka, ja lisaks flirtida ideega et Sadie näol on tegu vampiiriga vastu tahtmist kes ei suuda seda omaks võtta, tegeleb kogu filmi kättemaksuga ning seejärel otsustab euranaasia kasuks. Lucy Liu on muidugi võluv nagu ikka ja sobib oma ossa imehästi. tegu pole eriliselt silma- (ega kaelaveeni) torkava filmiga ent hää meelelahutus sellegipoolest.
Nähtamatu (Den Osynlige)- rootslase Joel Bergvalli film tüübist kes alguses tunneb end nähtamatuna kuna kõigil teistel on omad plaanid/ soovid ning kellelgi ei tule pähe pärida tema arvamust ja kes hiljem tõepoolest nähtamatuks muutub kuna asjaolude veidral kokkulangemisel pekstakse ta kooma ning seetõttu hulgub ta vaimuna ringi. kusjuures on tõepoolest nähtamatu ning ei suuda tõpraid isegi hirmutada mitte. vihast ning kättemaksuihast üle saades saab miskil moel kontakti oma niiöelda tapjaga kellele selgitab et tahab viimaks ometi surra ja too lülitabki aparaadid välja. nii et loo lõpuks selgub et kõige lähem ja intiimsem kontakt kogu ta olemasolu vältel on tollega. mu meelest noist öösel nähtuist meeldivam, ei see pole õige sõna, pigem raputavaim.