prantslased, va konnasööjad, ütlevad et teiselpool Püreneesid algab Aafrika. alul tundus et ehk tõepoolest, tulles põhja poolt on selgesti aru saada kuidas sellisele arusaamale jõutakse. ent peale kolme kuud Kanaaridel leian et poolsaar on Euroopa suure algustähega, iidne kultuurmaa, teaduse ja tehnika häll ja muud sarnast. sest see mis toimub Atlandi ookeanis kaotsiläind saartel on ikka märgatavalt hullem. saarte elanikud on teadagi omaette ooper.
mitte et tahaks halvustada kõike iga hinna eest (kuigi sel suhtumisel on ka oma võlu) ent kergendustunne mis valdas Katalooniasse tagasi saabudes oli põhjalik ning vabastav. kuigi see läheb peatselt üle, nagu kõik muugi.
esialgu ei oskagi öelda mis selle aja vältel muutund on. heakene küll, AVE (ehk siis kohalik kiirrong) on viimaks ometi kohale jõudnud ja Sagrada Familia olevat püsti senini. peaks seda ilmaimet vaatama minema ainult et ilm on niru ja ei täi jalga toast välja tõsta. miskid hädised 14 kraadi ja tuul ja taevas on pilves. nagu La Lagunas oleks jälle. ah, mida, puhkan veel mõned päevad ja siis hakkan asjalikuks.