reede, 14. märts 2008

mõttetu nostalgia- eurovisioon

ei no tõepoolest, kellele seda ajast-arust saasta tarvis on? asutet kunagi eelmise sajandi keskpaigas- 1956 kui täpne olla- oli tollel ettevõtmisel ehk veel jumet. teadagi, saabumas olid kuuekümnendad, estraad oli in ja televiisorist tuli kah miskit näidata. ei, ennemalt oli teinekord isegi üsna asiseid hitte ja artiste nagu ABBA ja Cliff Richard ja Nana Mouscouri ja Olivia Newton-John ja Alla Pugatšova ja meie Silvi Vrait. ent üldiselt, kes kuulab tänapäeval Eurovisiooni tüüpmuusikat? selleks peab olema peast pisut (või just palju) friik.

hispaania kuningriigi alamad otsustasid sedakorda samuti friikluse kasuks, valides maad esindama kanal Sexta stuudiote hämarates nurkades loodud frankensteini lavanimega Rodolfo Chikilicuatre, tegelikkuses näitleja David Fernández Ortiz (printsess Letizia kauge sugulane:). koomik Buenafuente esitles teda oma šous alul kui vibraatoriga kitarri leiutajat, vähehaaval kasvatati kontidele liha külge, rahvale läks hästi peale ning populaarsuse aluseks said hääled MySpaces ning viimaks hääletus SMS teel. lugu baila chiki-chiki on igatahes pop, seda kuuldub igal pool, võib uskuda et see käiab veel suvelgi. ja muidugi on kired löönud lõkkele- oodata on valituiks mitte osutunute alustet kohtuprotsesse, esialgsed reageeringud korraldajate poolt olid ka säändsed et tegu on lolllidele suunatud kampaaniaga ja et nüüd on hispaania kogu maailma pilada...

samas, lätlaste, iirlaste ja eestlaste seltskonnas on Chikilicuatrel kindlasti hubane ja kindel tunne:P