eile juhtus siis sedasi et Hispaania Episkopaalse Konverentsi (Conferencia Episcopal Española - CEE) presidendiks valiti 71-aastane kardinal Antonio María Rouco Varela. poleks muuidu prelaatide omavahelisest jõukatsumisest tarvis välja teha kui CEE poleks osutund äärmuslikult tagurlikuks rühmituseks. ja kuigi "tagurlik" on vastiku maitsega sõna, on see siin omal kohal. sõnavõtte mida säält aegajalt kostub, vürtsitab ikka ja jälle generalissimuse vari ja on imelik et kiriku esindajad 21. sajandil midagi sellist suust välja ajavad ning siis kogu ilma sekulariseerumises süüdistavad.
Rouco Varela on seda ametit pidand ennemalt kahel korral ja tuntud oma konsrevatiivsete vaadete poolest. osalemine valitsusvastaseks kujunend manifestatsioonidel kristliku perekonna eest, homoabielude ning kodanikuõpetuse vastu, lähedased sidemed Bendictus XVI ja parempoolsetega, valmisolek poliitilisteks avaldusteks lubavad eeldada et lähiajal saab ajakirjandusest taas üht- teist lõbusat lugeda. ja see pole iseenesest sugugi paha sest mida rohkem Rouco Varela sõna võtab, seda suurem saab olema tüdimus tema litaaniast ilmaliku valitsuse ja elu vastu. samas, ehk sedakorda ei lasta keelel liialt käia. esimesed avaldused on üsna ettevaatlikud, eeldatavasti kohe saabuvate valimiste tõttu, kõneldes "ühisest huvist" ja muudest ilusatest asjadest. lisaks, tänu tugevale seotusele paavstiga võivad liig ekstreemsed sõnavõtud kaasa tuua poliitiliselt üsna keerulisi olukordi.
on välja kujunend et CEE president valitakse kaheks järjestikuseks ametiajaks ning et paavst lülitab ta kardinalide nõukokku- asi millest Benedictus Blázquez´e puhul mööda hiilis. nõnda on loodud pretsedent ja teravad kurjad keeled kõnelevad lihtlabasest mahhinatsioonist. Blázquez on pigem ikkagi edumeelsem tegelane, võib riigile järele anda ning kaalul on palju prestiiži ja raha.
kiriku finantseerimine demokraatia tingimustes otsustati 1979 Püha Tooli ja riigi vahelise kokkuleppega mis nägi ette et pisitasa peaks kirik liikuma autofinantseerimise suunas. loodi süsteem et tuludeklaratsiooni esitamisel saab ühtlasi ka kirikule annetada 0,52% oma deklareeritavast tulust. 2005 saadi sedasi 128,7 miljonit eurot ja riik andis 141,5 miljonit. 2006 saavutasid sotsid kokkuleppe et otsene doteerimine lõpetatakse, annetuse protsenti tõstetakse 0,7% ja et kirik on kohustet maksma käibemaksu. samas soovib kirik ikkagi erakorralist abi.
tõenäoliselt esimene kibe finantsiline pill mis Roucol alla neelata tuleb on tehtud investeeringute kahanemine seoses subprime kriisiga- kaotet on ca 20% investeeringuist. aga ees ootab uus ja hullem- uute ja kindlamate rahapaigutusviiside otsinguil on kirikutegelaste vilavad silmad jäänd peatuma sellisel vägeval farmaatsiahiiglasel nagu Pfizer. kanal Cuatro väitel on viimaste aastate vältel Pfizeri aktsiad ostnud nii Madriidi (Rouco Varela) kui Burgose (Francisco Gil) piiskopkond. Pfizer toodab lisaks muudele rohtudele Viagrat ja antikontseptiive nagu Depo-Provera, mida kasutab ligikaudu 30 miljonit naist. ettevõttesse on paigutet ca 80.000 eurot aastas. seda pole küll palju ent midagi siiski. küllap puhtakujulisest pragmatismist ning et Viagra müügiedu kompenseeriks naiskatoliiklaste süümepiinad, kutsus Rouco Varela 12. märtsil perenädala raames noori üles lahendama demograafilist kriisi abiellumise ja lastetegemise abil. taas kord võime näha et kui lähevad vastuollu ametlik doktriin ja raha, võidab viimane.
asjakohane lugu veebis 20minutos.es